Esmaspäev, 6. juuni 2016

Nunovildiromantika e vilditud randmesoojendajad.

Uskumatu.... ja mai kuu jäigi vahele. Päevad on täis tegemisi, kuid kaunis öine magamine on mulle olulisem kui kohustused arvuti ees. Aed, töö, koolitöö, puhkamine.... lõputu kastmine, sest kõik kuivab ja ilmataat mitte ei taha vihma meile saata.

Aga kuna kohe-kohe on taas kool, siis teen kiire postituse, mille pühendan viltimisele.
Viltimisega puutusin kokku esimest korda selle aasta alguses. Esmalt Nobiina töötoas sai Ene Mihkelsoo kogenud käe all viditud sussid mis hetkel on mu armsaimad ja elu nunnumad toasussid. Seejärel jätkusid koolitunnid viltimise lainel... nii kuiva kui märga ja hetkel julgen väita, et ma armastan viltida ja see oskus oli tarvilik.

Koolitööna, mida julgen ka näidata ja tootena ehk ka edasi arendada, on nunovilditud kätised.
Esmalt oli mul reaktsoon, kui silmasin neid vilditud ribasid, et milleks neid küll vaja on, kuid siiski: nt. kui mantli varrukad on lühikesed, siis romantilised kätised on ülimalt ägedad ju.... või siis kontoripreilidele, kellel on randmemured ja soovivad jahedas kontoris randmed soojas hoida , siis see on ju tõeliselt armas kui kontoripluusi varrukas lõpeb sellise kaunidusega... ja siis veel variant, et lihtsalt olla romantiline ja stiilne!




Olen rahul, kuid mis koolis öeldakse.... seda saab peagi kuulda! Pöidlad pihku.

Järgmine kord juba aiast.... või õmblemisest.... või sokkidest......  või vaatame mida kuuseis soosib!