Esmaspäev, 25. september 2017

Heegeldatud vaip - hooldamine

Olen jõudnud oma koduste heegeldatud vaipadega ( 2tk) sinnamaale, et olen pidanud mõlemad läbi pesema. Mõlemad nad on suht tillukesed, umbes meetrise läbimõõduga, aga tehtud väga erinevatest materjalidest. Üks heegelnõelaga nr 10 ja tavalisest nö lõigatud kaltsupaelast, aga teine heegelnõelaga nr 12 (nr 15 polnud käepärast võtta) ja sellest ülijämedast Türi Vaiba kaltsupaelast.

6,3 kg jämedat materjali ühes "pallis"

Veendusin selles, mida olin kahtlustanud. Õhemast materjalist tehtud vaipa, mis kaalub 1,6 kg ja on 85 cm läbimõõduga, on pesumasinas täiesti tore ning muretu pesta. Ta on liikuv ja masin saab tuuseldamisega kenasti hakkama.  Hinnanguliselt mahuks masinasse rõõmsasti ära ka 2... 3  sellist vaipa või üks 5-6 kilone heegeldatud vaip.

Murelikuks teeb suht sama läbimõõduga (92 cm9 vaip, aga kuna ta kaalub 3,3 kg ja on oma olemuselt jäik, siis mul hakkas pesumasinast lihtsalt kahju. Panin ta küll masinasse, aga kahjuks samasse asendisse seal ta ka tiirutama jäi... imes sisse kõik vee mis masin andis ja oligi kõik. Olin valves ja hoidsin nö pesumasinal  "kätt", kuniks programmi katkestasin ja vaiba välja tirisin. Huvi pärast kaalusin - vaip kaalus märjana 10+ kg ja ei tilkunud seejuures sugugi.
Viskasin vaiba vanni ja jätkasin pesemisprotseduure käsitsi. Terve päeva!  Abiks oli kempsu kummipump. Muideks ülihea vaibapesu abivahend :D.

Pesin ja puhkasin, pesin ja puhkasin.... ning kui tundus puhtana, siis loputasin ja venitasin ja loputasin ja venitasin.... oi oli raske teine. Minu õnnetuseks olid nädal tagasi veel vihmased ilmad ka. Tirisin vaiba rõdule harjavarrele toolide vahele nõrguma, sest väänamise võimalikkusest oli jäikuse tõttu asi ikka väga kaugel. Paar päeva tilkus rõdul katuse varjus.


Siis saabusid kuivemad päevad ja kolisin vaibakese terrassile õhu ja päikese kätte.



Vahepeal oli ööpäev veel kuuma pliidi kohalgi kuivamas.



Vähene koppand hõngki hakkas ligi tikkuma. Aga päike päästis mu vaiba. Vaip kuivas terve nädala.

Aga analüüsin nüüd edasi. Kui mu vaip oleks olnud heegeldatud sellest jämedast Türi Vaiba materjalist ja  läbimõõduga 1,5 - 2 meetrit, siis kaaluks ta kuivana juba üle 10 kg - märjana 30+ kg. - ülimärjana 40+ kg.  Sellist vaipa saaks pesta vaid kuumal suvepäeval, harjaga nühkides terrassil, või survepesuriga.... Mina oma haigepoolse seljaga vist hakkama ei saaks.

Muidugi on ka keemilise puhastuse variant, aga kui vaip on suur ja jäik ja kaalub palju, siis kahtlustan, et nii kohale viimine kui ka rahakotiga nõu pidamine on suured ettevõtmised.

Kuna tirisin taas koju ühe suure kera seda toredat materjali, siis siinkohal ongi väike mõttekoht - kas alustan suurema vaiba heegeldamist või teen ta korvikesteks ää.

On kuskilt kõrva jäänud, et ega need vaibad ju suurt ei määrdugi. Tuleb vaid tolmuimejaga usin olla ja ongi kõik tip-top. Kindlasti on puhtaid ja korralikke peresid, aga kui majas on lapsed ja kutsad ja ise ka tegus tädi ning ikka lähed üle vaiba mitte ringiga, siis määrdub ikka iga vaip. Vahet pole kas ta on valge või punane või must. Ja vahet pole kas jalad on pestud või mitte :D.

Ja mida ma veel märkasin. Kuna vaip laseb ju tolmu ja mustuse nö endast läbi, siis tõsisem määrdumine kipub tolmuma just vaiba all, sest mustus hõõrdub/võidub vaiba külge. Peale poole jäävad jällegi sellised suuremad kukkuvad mustused, nagu nt šokolaad või maha kukkunud marjamamm.

Ja mida ma veel märkasin. Kerge poole aastaga on vaibale tekkinud väikesed topid. Kuna olin sellet nähtusest kuulnud ka ühelt teiselt heegeldajalt, siis pöörasin sellele just erilist tähelepanu. See on vist väike viide sellele, et konkreetne trikoopael sisaldab mingil määrel sünteetikat. Kuid kui oled liigeseid kurnates valmis teinud sellise suuure iluduse, või sootuks ostnud kalli raha eest, siis siiski tuleb ka selliseks nähtuseks valmis olla.



Pühapäev, 24. september 2017

Viimnepiste.... ehk tikitud pleed

Hakkan vaikselt kooliotsi kokku tõmbama. See nädal läheb minu eluajalukku viimaste pistetega kooli hüvanguks. Hetke seisuga on KÕIK tööd tehtud ja antud luba minna kutseeksamile mis toimub juba vähem kui nädala pärast.

Jätsin meelega ühe suure töö lõpetamise sedasi päris lõppu.... selleks ajaks kui ka kirjalikud tööd peaaegu et valmis, oligi piisavalt energiat ja aega, töö mis keset suve alustatud sai, uhkelt lõpule viia. Olen väsinud sellest, et mitu(sada) tööd ja tegemist on korraga tegemises ja naudin nüüd juba hetki kui pinge langeb. Saaks vaid veel lõputöö kaitsmise selja taha, siis pesen majal ka lõpuks aknad ära :D... ning elu läheb uut-vana-viisi edasi.

Dokumenteerin, et viimase piste kooli lõpu nimel tegin 19 septembril 2017 kuskil kella 23 paiku. Sai teine selline rõõmsalt värviline, lilleline  ja vallatu.

Tööetapid mis ma pleedi kallal tegin olivad ja kulgesid sedamoodi. Sain masinkootud tooriku, mille esmalt vanutasin. Seejärel kavandasin mustri ja koos õpetajatega panime paika värvigamma. Seejärel tikkisin ja tikkisin ja tikkisin .... pärlendasin, ääristasin, kantisin, aurutasin, sikutasin vormi ja jälle aurutasin - saigi valmis!!!


 Piste on lihtne, varspiste, aga uba selles, et teiselt poolt on pleed "puhas". 

 

 No polnud kauneid õlgu käepärast, et pilti teha....  


Pestud triigitud ja sätitud.....  


.... võime alustada teed Olustvere poole.
 

Kui tekkis soov selle pleediga külma peletada, siis Olustvete tekstiilikojast on võimalik see pleed leida ja soetada. Ja tegelikult veel palju ja kauneid pleede ning kindaid, sokke, kätiseid..... jne

Tööd oli palju ja aega kulus kah parasjagu, aga kummaline öelda... ei olnudki kahju oma lapsukest sel korral käest anda. Kas on tekkinud juba leppimine ja harjumine, et nõnda on kombeks... või pigem arvan, et rõõm, et kõik see kaks aastat, päitsed pääs ja poolk käsitöö näppus, kohe läbi saab, teeb teatud tunded tundetuteks.