Neljapäev, 22. september 2016

Võlgade kustutamise aeg. Abuvest.

Nii, nüüd on see aeg käes, mil hakkavad tekkima võlad. Pean silmas ikka seoses koolitööga. Korralikust koduperenaiseks ja aednikuks olemisest ei räägi ma ammu enam midagi, loodan vaid, et mind kodust välja ei visata ja rõõmustatakse koos minuga kui ühel päeval kool läbi saab.
Kiidan ennast, sest paari päeva jooksul olen suutnud esitada ära kaks kirjalikku tööd ja praktikaaruande. Töödes on kindlasti vajakajäämisi, aga praktikaauanne sai üsna toetava tagasiside ja seis ei tundugi lootusetu. Aga pooleteist nädalaga on vaja veel ära teha see ja see ja see ja see jne.....

Aga luban rääkida vaid edukalt tehtud töödest, olla entusiastlik ja optimistlik ja rõõmus ja tubli.

Kuigi ka blogipostitustele on tekkinud paras järjekord, millest jätta jälg maha just siin ja praegu. Otsustasin, et tänase kiirkribamisega näitan oma vestikest. Etteantud teemaks oli abuvest, mis tuli ise kavandada ning rõõmsalt ja lahkelt koolile loovutada. Aga mis seal ikka, saigi teine mulle tsipa väike :D

Murdesõnastiku andmetel on abuvest eredavärviline heegeldatud vest muhu rahvariiete juurde. No minu oma just eriti eredavärviline ei trehvanud, aga olen sellise igava kiiksuga inimene, et ma mõtlen ka sellele, et kas minu tehtut ka keegi kunagi kannaks. Hetkel ma lähtun eesti inimese lihtsusest ja tagasihoidlikkusest ja kuna ma ennast ei pea ei kunstnikuks ega ka rahvakunstnikuks, siis püüan hoida madalat profiili. Mina kutsuksin seda abuvestist aretatud motiivivestiks.

Ja siin mu vestikese esitlus, modelliks tool, sobib suurusele M:



Väike tehniline pilt vesti valmimisest




 Siin nüüd kõik detailid valmis, peaaegu kokku õmmeldud, 
vahed täidetud heegeldades ja läbi pestud ning aurutatud.



 Ja sellisel haruldasel sellesuvisel päeval, mil paistis päike, siis nautisin oma kooli praktikapäeva sedasi. Kliente nappis ja õues oli soojem kui tallimajas sees ..... Nimelt pea terve päeva sobitasin ja lükkisin vestile servakest, et ikka kenasti hoiaks ja salaõmblused saladuseks jääksid.



Järgmise korrani!

Esmaspäev, 5. september 2016

Vildivillane beebitekk

Selle aasta kohta võin julgelt öelda, et leidsin midagi mis mulle sobib ja meeldib ning naudingut pakub; see on vill ja kõik sellega seonduv. Lihtsalt varem pole juhust olnud, muud tööd ja tegemised on sisustanud mu aja ning viltimine oli siiani vaid unistus.

Aasta algas koos Ene Mihkelsooga Nobiinas  susside vitimisega. No õnnestusid ikka super toredad ja kõnnivad igal soojanõudval hetkel koos minuga mööda kodupõrandat.

Seejärel tulid ka koolis viltimise tunnid, mille käigus valminud kätistest oli mõned postitused tagasi juttu.

Ent viltimise õppeaine põhitööks oli suure vaiba viltimine. Siiani on kõik usinad sellid viltinud käsitsi, kasutades oma jõudu, massi ja nutikust. Viltimine, eriti suure lausvildi viltimine, on üks tõsine ja suur töö, eriti kui sul veel puuduvad kogemused ja tundelised suhted villa ja tema käitumismaneeridega. Aga meie kursuse tüdrukud võivad end nimetada nii õnneseenteks kui ka uutjateks, sest saime oma tahtmise ja käisime Võrumaal Karulas Maavillaste Olli juures masinaga viltimas. Hurraa, meie vaibad on kui kunstiteosed, suured ja ilusad ning mis peamine - kvaliteetsed.

Minu vaip sai küll väiksemate killast, aga ega füüsilist tööd seetõttu vähem ei olnud.
Olin kavandit tehes natuke segaduses, sest ma ei mõistnud kohe, et peame kavandama seinavaiba ja olin mõtetes kuidagi sellise lebotamise või beebiteki lainel ja mõeldes ka teostusele, siis valmis selline pulga-siiru-viiru-kaneelisaia kavad , mis õpetajate poolt kohe heaks kiideti. Olen alati kavandades seda meelt, et mõelda tuleb ka reaalse teostuse peale ja luksustehnikatega üle ei maksa pingutada. Vähemalt kooliprotsessis. Keegi (üldjuhul ise)  peab ju selle ka valmis tegema.

Kuna mina olen üks sellistest imelikest õpilastest, kes õhtuti koju tuttu igatseb, siis õhtuti, samal ajal kui teised poole ööni koolis oma vaipu "ladusid", siis nautisin mina kodus õhtu veetmist. Ehk see nautimine sageli tähendab hoopis seda, et teen veel kiiruga mõnda koolitööd, et järgmisel päeval uhkelt esitada ja teemaga finišeeruda (st hinne kätte saada), või teen hoopis Nobiina tööd, või keedan sootuks näljaperele süüa. Õnneks ei ole ka marsruut Olustvete - Türi ületamatu kaugusega.
Seega pärast juunikuu sessi, ühel ilusal peaaegu, et vihmasel laupäeval, suundus kogu meie kursapere Võrumaale Karulasse Oliviale külla. Ise ta lahkelt kutsus ja vallutasime oma suure õpilasperega kogu tema viltla majakese. terveks ööpäevaks. Nimelt Ollil on üliäge lameviltimise masin ja tahtsime me kõik oma kondiauruvaeva vähendada ja teha kooliviltimine uuel moel!
Kuniks esimesed usinad oma vaipu viltisid, siis mina ja Laura ladusime oma vaibad seal kohapeal, kasutades sedasi toredat seltskondlukku aega ja tööjõudu ning saades juhtnööre õpetaja Marilt ning lõpliku hinnangu masina perenaiselt. Kuna järjekorras oli juba päris trobikond vaipu, ning üks masinatäis viltus pool tundi, seega ühele vaibale kulus terve tund ning päev jõudis ennem öösse.... väike suitsusaun, Olli laste kontsert ja õhtusöök, ning oligi aeg ööuinakusks. Silgud põrandale ritta ja hommik oli jälle tore algama.

Jõudiski minu vaiba tõetund kätte!
Olivia kastab minu koheva 6 kihilise nunnuka kuuma veega üle

.... kaas kinni....

... kaas lahti...

... järgmine pooltund ...

... pesumasinas ka käidud...

... ja nööri peal kuivama!



Siinkohal lõppesid viltimistööd Karulas ära. Tervitused Ollile, super tore kodu ja perekond! Aitäh ka!

Edasi oli vaja kodus viimistleda. Oli vaja lisada nõelviltides ornamendid, ühtlustada servad, ning õmmelda vooder.




.... kes on leida sarnasust....


Äär keeratud, vooder paigas, siis ääristasin veel voodri ja vildi kokkusaamiskoha punase lõngaga, jäi kuidagi korrektsem ja täiuslikum mulje.
Ja selline ta saigi


Suured tänud meie õpetajatele, kes lubasid meil sel moel viltida. Aga tõesõna, vaibad tulid eranditult kõik väga ilusad ja kvaliteetsed.

Selle vaibateo juures on aga kas poolust: negatiivne ja positiivne.
Positiivne on see, et mulle väga-väga meeldis kogu see protsess ja tulemus.... negatiivne on aga see, et vaip tuli teha koolile ja mina võin oma suu temast puhtaks pesta.
No mis seal ikka, püüame näha positiivset kõiges, ehk siis vaip saab esitletud ka näitusel ja natuke kuulsust nautida ning loodan südamest, et ta lõpptulemusena jõuab sellisesse koju kus teda nauditakse ja armastatakse.