Aasta algas koos Ene Mihkelsooga Nobiinas susside vitimisega. No õnnestusid ikka super toredad ja kõnnivad igal soojanõudval hetkel koos minuga mööda kodupõrandat.
Seejärel tulid ka koolis viltimise tunnid, mille käigus valminud kätistest oli mõned postitused tagasi juttu.
Ent viltimise õppeaine põhitööks oli suure vaiba viltimine. Siiani on kõik usinad sellid viltinud käsitsi, kasutades oma jõudu, massi ja nutikust. Viltimine, eriti suure lausvildi viltimine, on üks tõsine ja suur töö, eriti kui sul veel puuduvad kogemused ja tundelised suhted villa ja tema käitumismaneeridega. Aga meie kursuse tüdrukud võivad end nimetada nii õnneseenteks kui ka uutjateks, sest saime oma tahtmise ja käisime Võrumaal Karulas Maavillaste Olli juures masinaga viltimas. Hurraa, meie vaibad on kui kunstiteosed, suured ja ilusad ning mis peamine - kvaliteetsed.
Minu vaip sai küll väiksemate killast, aga ega füüsilist tööd seetõttu vähem ei olnud.
Kuna mina olen üks sellistest imelikest õpilastest, kes õhtuti koju tuttu igatseb, siis õhtuti, samal ajal kui teised poole ööni koolis oma vaipu "ladusid", siis nautisin mina kodus õhtu veetmist. Ehk see nautimine sageli tähendab hoopis seda, et teen veel kiiruga mõnda koolitööd, et järgmisel päeval uhkelt esitada ja teemaga finišeeruda (st hinne kätte saada), või teen hoopis Nobiina tööd, või keedan sootuks näljaperele süüa. Õnneks ei ole ka marsruut Olustvete - Türi ületamatu kaugusega.
Seega pärast juunikuu sessi, ühel ilusal peaaegu, et vihmasel laupäeval, suundus kogu meie kursapere Võrumaale Karulasse Oliviale külla. Ise ta lahkelt kutsus ja vallutasime oma suure õpilasperega kogu tema viltla majakese. terveks ööpäevaks. Nimelt Ollil on üliäge lameviltimise masin ja tahtsime me kõik oma kondiauruvaeva vähendada ja teha kooliviltimine uuel moel!
Kuniks esimesed usinad oma vaipu viltisid, siis mina ja Laura ladusime oma vaibad seal kohapeal, kasutades sedasi toredat seltskondlukku aega ja tööjõudu ning saades juhtnööre õpetaja Marilt ning lõpliku hinnangu masina perenaiselt. Kuna järjekorras oli juba päris trobikond vaipu, ning üks masinatäis viltus pool tundi, seega ühele vaibale kulus terve tund ning päev jõudis ennem öösse.... väike suitsusaun, Olli laste kontsert ja õhtusöök, ning oligi aeg ööuinakusks. Silgud põrandale ritta ja hommik oli jälle tore algama.
Jõudiski minu vaiba tõetund kätte!
 |
| Olivia kastab minu koheva 6 kihilise nunnuka kuuma veega üle |
 |
| .... kaas kinni.... |
 |
| ... kaas lahti... |
 |
| ... järgmine pooltund ... |
 |
| ... pesumasinas ka käidud... |
 | ||
| ... ja nööri peal kuivama! |
Siinkohal lõppesid viltimistööd Karulas ära. Tervitused Ollile, super tore kodu ja perekond! Aitäh ka!
Edasi oli vaja kodus viimistleda. Oli vaja lisada nõelviltides ornamendid, ühtlustada servad, ning õmmelda vooder.
.... kes on leida sarnasust....
Äär keeratud, vooder paigas, siis ääristasin veel voodri ja vildi kokkusaamiskoha punase lõngaga, jäi kuidagi korrektsem ja täiuslikum mulje.
 |
| Ja selline ta saigi |
Suured tänud meie õpetajatele, kes lubasid meil sel moel viltida. Aga tõesõna, vaibad tulid eranditult kõik väga ilusad ja kvaliteetsed.
Selle vaibateo juures on aga kas poolust: negatiivne ja positiivne.
Positiivne on see, et mulle väga-väga meeldis kogu see protsess ja tulemus.... negatiivne on aga see, et vaip tuli teha koolile ja mina võin oma suu temast puhtaks pesta.
No mis seal ikka, püüame näha positiivset kõiges, ehk siis vaip saab esitletud ka näitusel ja natuke kuulsust nautida ning loodan südamest, et ta lõpptulemusena jõuab sellisesse koju kus teda nauditakse ja armastatakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar