Pühapäevane mõnu

Olen viimasel ajal olnud väga tugevalt nii  päris töö kui ka koolitöödega rakkes.Kui tavaliselt on inimestel suvi ikka puhkamise aeg.... siis mulle tundub, et mina kui tööandja, pean olema just usin ja tubli, et suvisel ajal  oma ettevõtmine töös hoida.

Ja mida teeb "klassikaline kohusetundlik mina". Kui olen oma armsas kaupluses leti taga - kas ma lasen siis näppudel käia, et saaks koolitöödega kuidagigi kuskile maale? Loomulikult mina tegelen ikka riiulite popsutamisega, kauba välja panemisega, aruandlustega, sest ega maksuamet ei ütle, et kullakene, puhka ka veidi, selle aruandega nüüd nii kiire ka pole :D.... Ning aastaaruande tegemine ootab.
Ja kui mina õhtul  koju jõuan, kas siis "klassikaline kohusetundlik mina" hakkab koolinäputööd tegema? Loomulikult mitte, esmalt on ikka vaja söök valmis saada, aiamaale tiir peale teha, ehk mõni väike rohimine korda saata, kasta, niita, kaladel vett vahetada, mehel aidata arvutis Priale aru anda.... jne

Aga päevad läevad ja kaugel see septembri lõppki on mil kooli töödele joone alla peaks saama.

Aga täna tunnen ma mõnu pühapäevast ja hommikusest terrassil olemisest, kohvist, rabarberikoogist ja näputööst. Päike on vines ja seega just mõnus, linnud laulavad, mesimummud sumisevad..... oleks saaks vaid autode müra kuidagi valikulisest kuulmisest välja tõrjuda..... ja varsti kindlasti hakkab mõni naaber muru niitma ja vastasaias kogunevad lapsed batuudile ja kisa-kära jagub õhtuni....  Pole hullu ikka on mõnus :D

Teoksil on Karula roositud kindad, teha on veel poolik väike  sõrm ja kaks pöialt. Eks siis vaatame, mis töö järgmiseks teoksiks saab, sest teha on veel oi-oi kui palju.

Olin eile üsna väge täis, et kui tänane ilm vähegi kannatab, siis lähen mere äärde koos oma koolitööde tegemistega ja näitan kõhule päikest... aga no ikka see "leplik kohusetundlik mina" otsustas, et peenrad tahavad ka rohimist saada... seega näitan päikesele ikka koduaia päikest ja naudin koduidülli.

Nii... taamalt kostuvadki juba muruniiduki ja trimmerdamise  helid :P

Vabast sulest (loe heegelnõelast) heegeldatud vaip

Kui tegelikult peaks hoogsalt tegema koolitöid, sest aja ja tegemist vajavate koolitööde huga suhe on täiesti paigast ära, siis mina leian ikka miskit mis oleks nagu tähtsam ja vajalikum ära teha. Sedasi siis otsustasingi pidupäevaeelsel õhtul haarata heegelnõel nr 12 ja kõikse jämedam trikoopael ning hakata kempsu vaipa heegeldama. 24 veebruari hommikul kell üheksa kohvitassi kõrvale sai ka vaip valmis.

Tegelikult tiksus mul peas ka mõte, et neid moodsaid vaipu heegeldatakse väga erinevat jämedust trikoopaeltest, et milline see kõige jämedam, mida Türi Vaip müüb hiiglamasuurtes poolides, heegeldades jääb ja kuidas ka heegeldada on.

Ütlen ausalt, see oli minu kogemuste kõige raskem heegeldamine, sest vajas tõsist füüsilist jõudu ja heegelnõela pihukene hakkas tundma villide maitset ning liigesedki andsid märku. Aga kuna kindel siht oli saada kempsu üks pehme jalaalune, et Vabariigiaastapäeval kodu ilma suurpuhastuseta ilusamaks saaks, siis seal toimib tulemus suurepäraselt. Muidugi mõte oli veel ka see, et kuna heegeldus jääb ju päris pontsakas, siis sellisest jämedast heegeldades, ei tohiks olla väga auguline ja pitsiline. Seega alustasingi kindlalt, et tuleb lihtsalt sammastest ümmargune matikene... ehk äärde natuke kaarekesi. Aga no kihk ilu järele sai ikka võitu ning hakkasid tulema pitsiringid....

Kaalu sai vaibale 3,3 kg ja läbimõõt on 92 cm 

Aega kulus 1 õhtu + 1 hommik

NB! Harutasin vaid mõned sambad - puhta meitriklass juba :D

Mõtlen siin endamisi, et väga suuremat vaipa ma vist sellest materjalist oma koju ei tahakski, sest olen realist ja mõtlen ka koristajatädi peale, keegi peab ju ka vaipa sopsutama ning ühel päeval ka pesema. Selline vaip sobibki vaid soolovaibaks, kuhu enam miskit peale ei pane... ei lauda ega tooli, ning kõndimise trajektoorilegi võib tekitada nö komistuskoha sest ääred on päris kõrged. Samas istumiseks väga mõnus.

Kujutage ette vaipa, mille labimõõt on 1,5 meetrit (see on tore suurus), aga kaalub üle 10 kg. Ma suudan ta kaasa haarata ja õue viia, aga kloppimiseks ma võimeline ei ole, sest minu pikkus on 160. Massiga ma veel lööksin, aga mu väikesed käekesed ei suuda seda vaip kuidagi haarata. Ning pesumasingi jookseb eest ära kui ma sellise vaibaga läheneks.... keemiline puhastus läheb kalliks... ja mitte rikkiminev pesumasin "Eda" on oma elu jooksul liialt palju käsipesu vaipadele teinud ja teab, et seda tööd ta enam käsile ei võta.

Aga minu kempsu sobib hästi... sinna toimub astumine niikuinii üle lävepaku ja ega tantsima seal ei peagi, vaid lihtsalt iseendaga hästi läbi saama, mediteerima ja põrandapehmust nautima ;)