... just selline kotike. Alles jäi vaevu meetri jagu lõnga.
Tean, see lõng on Eesti poodides liikvel juba mõnda aega, aga Nobiinasse sattus tema alles nüüd.
Oi kuidas ma omal ajal unistasin, et kui minul saab Nobiina pood olema, siis on nii tore olla parimate "palade" keskel ja muudkui kududa ja heegeldada..... Ning paljud tuttavad ja teised kõrvaltvaatlejad arvavad hetkel üsna samamoodi :D. Tõde on aga see, et kummalisel moel on vaja teha lõputu jada kõike muud peale "tööpostil kudumise". Aga napsasin siiski sel korral just leti taga olles selleks aja.
Mis Te arvate, kas käsitöö poes käsitööd tegev perenaine mõjub mõnusasti !?
Selline ta sai, suvine materjal suvises väljundis:
Tegelikult on väike uba sellel tegemisel ka. Nimelt ühes tublis käsitöönassvärki müüvas poes võiks olla klientidele ka üht-teist inspiratsiooniks ja visiooniks näppida, mida riiulil olevatest materjalidest teha saab. Ja lõngerdajale on väga tarvilik info ka see, milline kude jääb, kui palju saab toodet ühest tokist lõngast.
Maki Cotton lõngast sai täpselt 24*50 cm suuruse labases koes tükikese. Kootud suhteliselt tihedalt!
Ega alustades kudumist, ma täpselt ei teadnud mitte, miuke tema valmib. Siinkohal piinlik seisak kõikide teksiilkäsitöö õppejõudude ees, kellede jaoks iga toode saab alguse kavandist. Aga mulle lihtsalt meeldib lasta tulla sellel mis tulla tahab. Väike proovilapike, et teada saada mitu silma luua. Mina lõin 37 silma ja sellest sai 24 cm laiust. Kasutasin 3,75 jämedusega vardaid.
Kaunil vabal vihmasel pühapäeval võtsin töölt koju kaasa tulnud kudulapikese kotist välja, sukeldusin oma kangakappi ja leidsin sealt täpselt sobivad ribad mis on palju aastaid tagasi järele jäänud diivanipatjade õmblemisest (vt parempoolset pilti postituse alguses). Ja kui ma nüüd aastaarvudele mõtlen, siis õmblesin nemad aastal 1997. Siit loo moraal: Ära viska jääke minema, iial ei tea millal midagi vaja võib minna!!!
Leitud kangaribakesed dikteerisid nii sanga pikkuse kui ka küljeliistu laiuse (ei mingit kavandit).
Tean, see lõng on Eesti poodides liikvel juba mõnda aega, aga Nobiinasse sattus tema alles nüüd.
Oi kuidas ma omal ajal unistasin, et kui minul saab Nobiina pood olema, siis on nii tore olla parimate "palade" keskel ja muudkui kududa ja heegeldada..... Ning paljud tuttavad ja teised kõrvaltvaatlejad arvavad hetkel üsna samamoodi :D. Tõde on aga see, et kummalisel moel on vaja teha lõputu jada kõike muud peale "tööpostil kudumise". Aga napsasin siiski sel korral just leti taga olles selleks aja.
Mis Te arvate, kas käsitöö poes käsitööd tegev perenaine mõjub mõnusasti !?
Selline ta sai, suvine materjal suvises väljundis:
Tegelikult on väike uba sellel tegemisel ka. Nimelt ühes tublis käsitöönassvärki müüvas poes võiks olla klientidele ka üht-teist inspiratsiooniks ja visiooniks näppida, mida riiulil olevatest materjalidest teha saab. Ja lõngerdajale on väga tarvilik info ka see, milline kude jääb, kui palju saab toodet ühest tokist lõngast.
Maki Cotton lõngast sai täpselt 24*50 cm suuruse labases koes tükikese. Kootud suhteliselt tihedalt!
Ega alustades kudumist, ma täpselt ei teadnud mitte, miuke tema valmib. Siinkohal piinlik seisak kõikide teksiilkäsitöö õppejõudude ees, kellede jaoks iga toode saab alguse kavandist. Aga mulle lihtsalt meeldib lasta tulla sellel mis tulla tahab. Väike proovilapike, et teada saada mitu silma luua. Mina lõin 37 silma ja sellest sai 24 cm laiust. Kasutasin 3,75 jämedusega vardaid.
Kaunil vabal vihmasel pühapäeval võtsin töölt koju kaasa tulnud kudulapikese kotist välja, sukeldusin oma kangakappi ja leidsin sealt täpselt sobivad ribad mis on palju aastaid tagasi järele jäänud diivanipatjade õmblemisest (vt parempoolset pilti postituse alguses). Ja kui ma nüüd aastaarvudele mõtlen, siis õmblesin nemad aastal 1997. Siit loo moraal: Ära viska jääke minema, iial ei tea millal midagi vaja võib minna!!!
Leitud kangaribakesed dikteerisid nii sanga pikkuse kui ka küljeliistu laiuse (ei mingit kavandit).
Kiidan jätkuvalt tublisid abilisi kangaklambreid!
Ja armastan tohutult oma Catania kasti!!!
Paljud head värvid vajaksid võiksid taas sinna tee leida, aga sel korral leidis vanaemaruuduke õnneks ilusti sobivad toonid.
Nii lihtne see lugu oligi. Natuke kudumist tööpostil ja õige tuju pühapäeval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar