esmaspäev, 28. märts 2016

Miks ma siia ennast satutasin!?

Pole ma just eriti terav pliiats arvutis ja  blogimise osas tagatipuks veel roheline ka.
Aga teen täna katsetuse nr 2. Ja eesmärk postitada ka pilt!!!

Ehk siis miks ma otsustasin hakata blogi pidama.

Tegelikult oleks võinud - pidanud seda tegema juba ammu aega tagasi. Täpsemalt - minu elu üks asjalikumaid ja põnevamaid aegu algas 5 aastat tagasi, kui ütlesin aidaa oma rutiinsele ja nii ettemääratud elule, ehk täpsemalt tööelule. Hakkasin töötuks ja poole aastaga sai minust armsa Nobiina emme.  Ehk siis Nobiina alguslugu on täis komistusi ja ehmatusi ja raudse rusikaga vastu rinda tagumist, et ma olen tubli ja saan hakkama. Aga selle loo kirjutan kunagi teine kord.

Hetkel siis , et mitte teemast kõrvale kalduda, väike arutelu teemal miks ma siin olen.
... mul on palju mõtisklusi ettevõtluse teemadel....
... mul on tunne, et mul on tekkimas käsitööalane vabatahtlik-sunniviisilne areng....
... ja kuna FB on minu jaoks vaid äriline reklaami ja teavituspaik, no ei tõuse mu käsi sinna midagi enda oma postitama....
.... see mida teen mina, ei ole mitte kõigile huvipakkuv, ja las "luuravad" oma viitsimiste piires minu järele vaid need, kellel on tarvidust...
... aga ma olen ju olemas... koos oma arvamuste, kogemuste ja minaga...

No mis mõttes  - käsitööalane vabatahtlik-sunniviisiline areng?
Just nimelt, nagu mul oleks olnud hullult vaba aega oma äri pidamise kõrvalt , otsustasin sügisest hakata Olustvere tekstiiliselli õpilaseks.

Sellest aknakesest vaatan ma nüüd välja igas kalendrikuus kolm päeva. Võtan neid kui puhkust, kuigi olen õhtuteks hullult väss. Aga mõtted on maksudest ja tellimustest eemal, kirjadele vastan ainult hädapärastele ja ka tüdrukud (minu tublid töötajad abilised) ka ei helista eriti - tänud ;)

Juba esimesest koolipäevast (oi kui ägedalt kõlab) alates tunnen, et vaatamata sellele, et olen omast arust elu jooksul ülipalju heegeldanud, kudunud, õmmelnud, tikkinud ja mida kõike veel.... siis tunnen, et olen ikka täitsa oskamatu, saamatu, maitsetu, otsustusvõimetu, aeglane.... aga siiski arenguvõimeline. Oo ja arenguruumi on küllaga. Nüüd ma siis olen arenenud juba 6*3 päeva ning seitsmendad 3 päeva on kohe-kohe tulemas.

Ja koguaeg õpin, hommikul õpin, päeval õpin, õhtul õpin, autosõidul (kõrval istudes) õpin, rongis õpin.... ehk siis õppimine tähendab erinevate käsitööinstrumentidega millegi nikerdamine mis on mingi arengu algus, samuti kavandamine ja joonistamine jne....   iga vaba hetk vasardab mul peas, et mis veel teha mis veel teha, et jõuaks sessile minekuks kõik korralikult tehtud, aga ikka olen unustanud, mitte jõudnud, mitte osanud. Oeh - tegelikult on see üli-äge. Ja ikkagi on päris põnev oodata seda päeva kui kool saab läbi ja mul on PALJU AEGA...  kuigi olen saanud juba lohutust, et ei seda aega ei tule, tulevad uued projektid jne.

Minu käsitööalased saavutused koolipingist hakkavad vaikselt tulema. Hetke seisuga on palju väikseid lapikesi, sokikesi, jupikesi, paberitükikesi, hunnik kaustu ja lõngu ja pliiatseid ..... Ka oskuseid on palju lisandunud, aga nö valmistooted hakkavad tulema kohe kohe, luban, nagu Vändrast saelaudu.... ikka iga kuu muudkui hakkvad tulema, aga sellest juba järgmistel kordadel.

Vaatame kas postitus teele ka läheb.
Päikest kevadesse!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar