Nunovildiromantika e vilditud randmesoojendajad.

Uskumatu.... ja mai kuu jäigi vahele. Päevad on täis tegemisi, kuid kaunis öine magamine on mulle olulisem kui kohustused arvuti ees. Aed, töö, koolitöö, puhkamine.... lõputu kastmine, sest kõik kuivab ja ilmataat mitte ei taha vihma meile saata.

Aga kuna kohe-kohe on taas kool, siis teen kiire postituse, mille pühendan viltimisele.
Viltimisega puutusin kokku esimest korda selle aasta alguses. Esmalt Nobiina töötoas sai Ene Mihkelsoo kogenud käe all viditud sussid mis hetkel on mu armsaimad ja elu nunnumad toasussid. Seejärel jätkusid koolitunnid viltimise lainel... nii kuiva kui märga ja hetkel julgen väita, et ma armastan viltida ja see oskus oli tarvilik.

Koolitööna, mida julgen ka näidata ja tootena ehk ka edasi arendada, on nunovilditud kätised.
Esmalt oli mul reaktsoon, kui silmasin neid vilditud ribasid, et milleks neid küll vaja on, kuid siiski: nt. kui mantli varrukad on lühikesed, siis romantilised kätised on ülimalt ägedad ju.... või siis kontoripreilidele, kellel on randmemured ja soovivad jahedas kontoris randmed soojas hoida , siis see on ju tõeliselt armas kui kontoripluusi varrukas lõpeb sellise kaunidusega... ja siis veel variant, et lihtsalt olla romantiline ja stiilne!

Olen rahul, kuid mis koolis öeldakse.... seda saab peagi kuulda! Pöidlad pihku.

Järgmine kord juba aiast.... või õmblemisest.... või sokkidest......  või vaatame mida kuuseis soosib!

Minu esimene vaip

Minu esimese vaiba saamislugu on ajas päris pikk. Põhisüüdlaseks ikka kool.... aga selle üle on mul vaid suurim heameel, et läbi sundimise saavad teoks asjad mis muidu minu ellu pole mahtunud.

Ütlen ausalt, ma ei onud varem kangastelgedega rohkem kokku puutunud kui vaid mõned korrad nõjatunud ja silitanud täiesti tundmatuid telgi. Aga nüüd julgen öelda, et kui ühel päeval on vaja telgedele läheneda siis väikese kirjandusliku kaasabiga peaksin üsna ise hakkama saama. Aitäh Innale!

Kuidas siis koolis võhiku vaibategu teoks sai.
Esmalt läbi mitme sessi pusisin kavanditega. Julgen ausalt öelda, et vaibakavandid on päris rõõmsalt teostatavad, sest ei vaja otsesle erilist kunstiandi ja saab triibutatud ka paberilõikuri ja värviliste paberite abil. See oli päris tore töö!

Läksid sessid... valmis kavand... leidsin materjalid (läksin lihtsama valiku teed ja ostsin materjali Türi Vaibast) ning saabus proovikudumiste aeg.

Nutsukene koosneb 15 väikesest vaibakesest ja kuskil seal on ka minu oma.

Minu nukuvaibakesed, üks on labane ja teine toimne nii nagu ülesanne ette anti :D

Aga päris vaip iseenest sai ruttu valmis. Kuna mul endal telgi ei ole ja küla peale ei tahtnud ka minna lunima, siis otsustasin kududa koolis. Ja sellest oli kindlalt abi, sest õppisin rohkem kui oleksin kudunud juba valmissätitud telgede taga. Nimelt minu vaibakool on saanud ka lõime rakendamise kogemuse. Täpsemalt siis, üks päev rakendasime (meil oli Amyga kahene "ekipaaz") ja teise päeva kudusin ja kolmanda päeva värsekel hommikul sai vaibakene maha võetud.

Selline tema siis sai. Natuke on vigureid ka sees... kitsam ... samas pikem kui planeeritud oli, aga asi  mille üle olen väga rahul on see, et vaiba laius on läbi vaiba ühtlane ja näpp ei lähe ka läbi.
Väga tahaks vaipa jätta terrassile, aga samas sutsukene kahju ka teda ilmataadi kord vesise kord päiselise tuju meelevalda.... samas on see koht kus saan nautida kohvi ja tundub, et paljud koolitöödki hakkavad valmima sii istudes, sest neid ikka jagub suveks.... siis äkki ongi tema koht siin terrassil.

Nädala pärast võtan vaiba kaenlasse ja näitan õpetajale ette, vaatame mis kostetakse.

Istun hetkelgi siin ja kirjutan... ning kohe lähen aeda müttama. Ilm ilus, lind laulab..... Napsan vaid väikse võileivakese ja sõõmu kohvi.

Tallinna kilu, Kolu muna ja Nooruse murulauk.

Esimene valmis asi!

Tundub, et kuna hetkel napsab kogu mu aja ja meele kool koos oma toredate tegemistega, siis esmane soov ongi mul sealsed saavutused kirja panna . Hetke saavutused muidugi on pungile toodetud kummutisahtel, mis on täis kaustu ja  kõikvõimalikke tööproove, kavandeid, untsu läinud jupatseid, mterjale , töövahendeid jne....  Samuti olen vallutanud oma poolikute tootmisprotsesside hoiustamisega magamistoa aknalaua ja põranda.....ja natuke mujalgi .  Vaja oleks ühte suuuuurt kummutit, või veelgi parem oleks väike juurdeehitus kus ma saaksin omale laoruumi ja töötoa. Ja Amy arvas, et aidaalune oleks veelgi asjalikum.

Hetke seisuga on läbitud arvutiõpetus (seal piisas kohal käimisest ja osavõtlik näimast) ja joonistamine. See viimane oli nii minu hirm kui nauding üheskoos. Hirm sellepärast, et ma lihtsalt ei oska joonistada, aga naudin puhtalt õpetaja pärast. Super, aitäh Jarõna Ilo. Arvestatud- HURRAA!

Ja nüüd siis minu esimene valmis asi, mis sai ka õpetaja heakskiidu ja tunnistati edukalt valminuks!
See on väike heegeldatud kotike, mida võib kutsuda ka tubakakotiks ja vardakotiks.... aga kus teda mina kandma hakkan või hoidma... see on veel väljamõtlemisel.

Siin väike pooleliolemishetk:

Ja selline tema siis valmismoel:

Järgmine mille valmimist (õigem olek öelda ka alustamist), ma väga ootan, on 2,4 meetrit nö kaltsuvaipa. Kuna lähiajastusse mul endal ei mahu suhet kangastelgedega, siis õnneks suutsin nende ostmisest hetkel hoiduda ja otsustasin oma koolivaiba kududa kooli telgedel. Eile käärisime lõime ja kuuldavasti on juba üks vaip, nii uskumatu kui see ka pole,  valmis, nii et võin minna oma vaipa kuduma. Väga põnev on , kuid kahjuks enne esmaspäeva ma ei saa, sest homme on usin tööpäev, ülehomme usin puhkepäev. Nii need päevad läevad.

Üks tore pilt veel nö tööproovidest. Siin on 4 erinevat kanda ja 4 erinevat varvast. Jõudsin mõistmiseni, et nüüdsest koon sokke ainult Hiiu kannaga :D (sokk nr 1)

 Aga kui välja tuleb Saara kirjastuse sokiraamat sarjast Eesti Silmuskudumine, siis mine hullu tea mida toredat sealt veel külge võikse jääda.

Kaunist kevadet!

Miks ma siia ennast satutasin!?

Pole ma just eriti terav pliiats arvutis ja  blogimise osas tagatipuks veel roheline ka.
Aga teen täna katsetuse nr 2. Ja eesmärk postitada ka pilt!!!

Ehk siis miks ma otsustasin hakata blogi pidama.

Tegelikult oleks võinud - pidanud seda tegema juba ammu aega tagasi. Täpsemalt - minu elu üks asjalikumaid ja põnevamaid aegu algas 5 aastat tagasi, kui ütlesin aidaa oma rutiinsele ja nii ettemääratud elule, ehk täpsemalt tööelule. Hakkasin töötuks ja poole aastaga sai minust armsa Nobiina emme.  Ehk siis Nobiina alguslugu on täis komistusi ja ehmatusi ja raudse rusikaga vastu rinda tagumist, et ma olen tubli ja saan hakkama. Aga selle loo kirjutan kunagi teine kord.

Hetkel siis , et mitte teemast kõrvale kalduda, väike arutelu teemal miks ma siin olen.
... mul on palju mõtisklusi ettevõtluse teemadel....
... mul on tunne, et mul on tekkimas käsitööalane vabatahtlik-sunniviisilne areng....
... ja kuna FB on minu jaoks vaid äriline reklaami ja teavituspaik, no ei tõuse mu käsi sinna midagi enda oma postitama....
.... see mida teen mina, ei ole mitte kõigile huvipakkuv, ja las "luuravad" oma viitsimiste piires minu järele vaid need, kellel on tarvidust...
... aga ma olen ju olemas... koos oma arvamuste, kogemuste ja minaga...

No mis mõttes  - käsitööalane vabatahtlik-sunniviisiline areng?
Just nimelt, nagu mul oleks olnud hullult vaba aega oma äri pidamise kõrvalt , otsustasin sügisest hakata Olustvere tekstiiliselli õpilaseks.

Sellest aknakesest vaatan ma nüüd välja igas kalendrikuus kolm päeva. Võtan neid kui puhkust, kuigi olen õhtuteks hullult väss. Aga mõtted on maksudest ja tellimustest eemal, kirjadele vastan ainult hädapärastele ja ka tüdrukud (minu tublid töötajad abilised) ka ei helista eriti - tänud ;)

Juba esimesest koolipäevast (oi kui ägedalt kõlab) alates tunnen, et vaatamata sellele, et olen omast arust elu jooksul ülipalju heegeldanud, kudunud, õmmelnud, tikkinud ja mida kõike veel.... siis tunnen, et olen ikka täitsa oskamatu, saamatu, maitsetu, otsustusvõimetu, aeglane.... aga siiski arenguvõimeline. Oo ja arenguruumi on küllaga. Nüüd ma siis olen arenenud juba 6*3 päeva ning seitsmendad 3 päeva on kohe-kohe tulemas.

Ja koguaeg õpin, hommikul õpin, päeval õpin, õhtul õpin, autosõidul (kõrval istudes) õpin, rongis õpin.... ehk siis õppimine tähendab erinevate käsitööinstrumentidega millegi nikerdamine mis on mingi arengu algus, samuti kavandamine ja joonistamine jne....   iga vaba hetk vasardab mul peas, et mis veel teha mis veel teha, et jõuaks sessile minekuks kõik korralikult tehtud, aga ikka olen unustanud, mitte jõudnud, mitte osanud. Oeh - tegelikult on see üli-äge. Ja ikkagi on päris põnev oodata seda päeva kui kool saab läbi ja mul on PALJU AEGA...  kuigi olen saanud juba lohutust, et ei seda aega ei tule, tulevad uued projektid jne.

Minu käsitööalased saavutused koolipingist hakkavad vaikselt tulema. Hetke seisuga on palju väikseid lapikesi, sokikesi, jupikesi, paberitükikesi, hunnik kaustu ja lõngu ja pliiatseid ..... Ka oskuseid on palju lisandunud, aga nö valmistooted hakkavad tulema kohe kohe, luban, nagu Vändrast saelaudu.... ikka iga kuu muudkui hakkvad tulema, aga sellest juba järgmistel kordadel.

Vaatame kas postitus teele ka läheb.
Päikest kevadesse!

Olen siis nüüd siin oma esmase pisi-katsetusega mõtteid internetiavarustesse saata.
Mõtteid on palju, teemasid on palju, ideid ja tegemisi on palju, ainus mida napib on aeg. Kuid jõudsin mõistmisele, et mitte midagi siin eksisteeimise maailmas ei tohi edasi lükata, sest aeg lendab ja minevik hägustub.... samas on (oleks) vahel nii hea meenutada ja piiluda oma endisi tegemisi. Ja ehk olla oma tegudega ka eeskujuks ja toeks teistele, kes on ehk teekonna alguses kus mina juba kulgen.
Väike mõte liikus ka sinna, et aastaid 20+ tagasi, kui sündisid minu esimesed 2 tütrekest ja lõin palju ilu oma kätega nii koju kui ka lastele ning endale selga, kingituseks ja ka müügiks, siis tollest ajastust on jäänud paljuski vaid mälestused mõtetesse.
Siin blogis plaanin teha postitusi  päris mitmes vallas. Lühidalt - teemad oleksid käsitöö, väikeettevõtmine, kooitee ja kõik mis jääb nende teemade vahele ja ette ja taha jne.