Õpikohustused

Hurraaaa, olen nüüd ametlikult teisel kursusel, sest praktika sai kaitstud! Aga reaalsus on ka see, et alles nüüd läheb asi hulluks kätte ära. Nii pikka nimekirja kohustustest, mis järgmiseks korraks vaja, pole varem mul olnud. 

Tegin eile nimekirja töödest mis peavad kahe nädala pärast valmis olema, et oleks tugev tunne jälle sessile minna. Tervest sellest pikast nimekirjast vaid kaks ülesannet on sellised, mis oleks võinud olla juba eelmiseks korraks tehtud, ülejäänud on kõik värsked. Ja kindlasti on midagi mis mul hetkel kahe silma vahele jäänud. Ja midagi on mul ka tehtud..... aga pean hoolega tempot tõstma!

Aga panen ka siia ajalooavarustesse jäädvustuma oma õpitöödeüllitise:

1.       tanumaalis ehete (kas üksikversioon või komplekt) visandlikke kavandeid + materjalinäidised (kangas , tikkimismaterjal, pärlid jm kaunistus)

2.       Lilltikandis tasku kavand, kus on näha mustripaigutus, värvilahendus ja ka tikkimise suunad. Lisaks visandlik üldplaani ning materjalide näidiseid.

3.       Analüüs - käsitöölisena tegutsemisel ühiskonna poolt mis toetab (pluss pool) ja mis segab (miinus pool).

4.       esitlus mõeldes küsimusele - mis mind inspireerib? Peakirja võite sõnastada endale meeldivalt ... esitluseks planeeritud aeg on igale õpilasele 5-7 minutit. Kasutades ... sõna, pilti, heli jne.

5.       Tikkimises -põimpilu, punus-sidepiste pilu, pilutamises nn ämblik, riide serva "losud", tanumaali tikandi äärestused (kahevärviline ahelpiste, nn kolmnurgad),

6.       Lilltikandi tööproov lõpetada.

7.       Setu kastpiste tegemiseks joonis: otsida kaasa materjalid: kangas ja õiget värvi villased tikkimisniidid.

8.       Hankida tikkimispaela ja seemnekaid 11/0 ja 8/0, helmenõela, helmeniiti

9.       Sebida materjale  aplikatsioontikandi tegemiseks: erinevaid villase kanga tükikesi, paelu, pitsi, litreid, helmeid jms.

10.   Eesti rahvakultuuri mooduliga seoses järgmisel korral individuaalne intervjuu, küsimusi esitan  3 suure osa kohta: mõisted, rahvarõivaste küsimused ja küsimused teie koostatud ülevaadete kohta.

11.   Rahvakultuuri iseseisva töö slaidiesitlus teha.

12.   Vormistada piirkondlikud värvikaardid ära.

13.   Kududa Kihnu ranne ja see mustrisse panna arvutisse ja saata Anule.

14.   Eeltööd Minu Jaani labakinda kudumiseks – leida muster ja see arvutisse joonistada.

15.   Sallikudumise päevik esitamiseks!

16.   Tikkimisee õpimapp vormistada

17.   Õmmelda luku tööproov

18.   Õmmelda tasku tööproov

19.   Otsida põnevaid/inspireerivaid fotografeerimise taustu.

20.   Fotograafias otsida kolm enda tehtud fotot ja saata need õpetajale.. läheb kommenteerimiseks ;P

Isegi kui ma iga päev võtaks ühe "õppimise, siis ei jõuaks mitte valmis. Aga eks mõni töö on läbi mitme päeva ja mõni lihtsalt väikese aja ja ettevõtmise küsimus.

Hetk tagasi lõpetasin punkt nr 1 tegemise ja kohe alustan punkt nr 2 tegemist. Elamine on materjale ja raamatuid täis... aga ikka on puudu. Nüüd käin kaltsukates ka selle pilguga, et leiaks midagi millest saaks tehe midagi. Ja raamatuid tassin koju nii poest kui raamatukogust - eks ikka käsitööraamatuid.

Suvine tutvus lauatelgedega.

 Kiire... kiire...

Ma ikka mõtlen kui juba üles mäge rühkides (nii arvan mina) on hull kiirus peal, et mis siis veel saab kui üks päev kolinal allamäge peaks minema hakkama.... Paadunud optimist... ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi.

Niisiis veel üks võlas teema. Nimelt kevad-suvine ülesanne oli veel kududa lauatelgedel läbivillane sall. Loomulikult ikka koolikohustus. Aga tunnistan ausalt, et kui suured teljed tundusid mulle kuidagi võõrad ja suured ja kohmakad, siis lauateljad sobindusid minuga kuidagi paremini. Nii et kui ühel päeval peaksid minu koju teljed kolima, siis lauateljed võiksid nemad olla küll. Nendega saab manööverdada toast tuppa , kuid vaatamata oma väiksusele, saab hirmus imelisi asju teha.

Aga ajanappusest soosituna ja koolitelgi piinates sai valmis hall sall hallide triipudega.

Kahjuks polnud ühtegi modellist kaela kuskilt võtta ja hetkel pole enam ka salli kuskilt võtta, sest sall on juba kooli valdustes ja teenib au ja kiitust koolile :D

 

Viimasel pildil  on näha kõik kolm salli erinevas halli värvi rikkuses. Kõigil üks ja sama lõim, vaid koelõng erinev. Lihtsalt öeldes - ühe telje lapsed. Toredad said!

Võlgade kustutamise aeg. Abuvest.

Nii, nüüd on see aeg käes, mil hakkavad tekkima võlad. Pean silmas ikka seoses koolitööga. Korralikust koduperenaiseks ja aednikuks olemisest ei räägi ma ammu enam midagi, loodan vaid, et mind kodust välja ei visata ja rõõmustatakse koos minuga kui ühel päeval kool läbi saab.
Kiidan ennast, sest paari päeva jooksul olen suutnud esitada ära kaks kirjalikku tööd ja praktikaaruande. Töödes on kindlasti vajakajäämisi, aga praktikaauanne sai üsna toetava tagasiside ja seis ei tundugi lootusetu. Aga pooleteist nädalaga on vaja veel ära teha see ja see ja see ja see jne.....

Aga luban rääkida vaid edukalt tehtud töödest, olla entusiastlik ja optimistlik ja rõõmus ja tubli.

Kuigi ka blogipostitustele on tekkinud paras järjekord, millest jätta jälg maha just siin ja praegu. Otsustasin, et tänase kiirkribamisega näitan oma vestikest. Etteantud teemaks oli abuvest, mis tuli ise kavandada ning rõõmsalt ja lahkelt koolile loovutada. Aga mis seal ikka, saigi teine mulle tsipa väike :D

Murdesõnastiku andmetel on abuvest eredavärviline heegeldatud vest muhu rahvariiete juurde. No minu oma just eriti eredavärviline ei trehvanud, aga olen sellise igava kiiksuga inimene, et ma mõtlen ka sellele, et kas minu tehtut ka keegi kunagi kannaks. Hetkel ma lähtun eesti inimese lihtsusest ja tagasihoidlikkusest ja kuna ma ennast ei pea ei kunstnikuks ega ka rahvakunstnikuks, siis püüan hoida madalat profiili. Mina kutsuksin seda abuvestist aretatud motiivivestiks.

Ja siin mu vestikese esitlus, modelliks tool, sobib suurusele M:

Väike tehniline pilt vesti valmimisest

 Siin nüüd kõik detailid valmis, peaaegu kokku õmmeldud, 

vahed täidetud heegeldades ja läbi pestud ning aurutatud.

 Ja sellisel haruldasel sellesuvisel päeval, mil paistis päike, siis nautisin oma kooli praktikapäeva sedasi. Kliente nappis ja õues oli soojem kui tallimajas sees ..... Nimelt pea terve päeva sobitasin ja lükkisin vestile servakest, et ikka kenasti hoiaks ja salaõmblused saladuseks jääksid.

Järgmise korrani!

Vildivillane beebitekk

Selle aasta kohta võin julgelt öelda, et leidsin midagi mis mulle sobib ja meeldib ning naudingut pakub; see on vill ja kõik sellega seonduv. Lihtsalt varem pole juhust olnud, muud tööd ja tegemised on sisustanud mu aja ning viltimine oli siiani vaid unistus.

Aasta algas koos Ene Mihkelsooga Nobiinas  susside vitimisega. No õnnestusid ikka super toredad ja kõnnivad igal soojanõudval hetkel koos minuga mööda kodupõrandat.

Seejärel tulid ka koolis viltimise tunnid, mille käigus valminud kätistest oli mõned postitused tagasi juttu.

Ent viltimise õppeaine põhitööks oli suure vaiba viltimine. Siiani on kõik usinad sellid viltinud käsitsi, kasutades oma jõudu, massi ja nutikust. Viltimine, eriti suure lausvildi viltimine, on üks tõsine ja suur töö, eriti kui sul veel puuduvad kogemused ja tundelised suhted villa ja tema käitumismaneeridega. Aga meie kursuse tüdrukud võivad end nimetada nii õnneseenteks kui ka uutjateks, sest saime oma tahtmise ja käisime Võrumaal Karulas Maavillaste Olli juures masinaga viltimas. Hurraa, meie vaibad on kui kunstiteosed, suured ja ilusad ning mis peamine - kvaliteetsed.

Minu vaip sai küll väiksemate killast, aga ega füüsilist tööd seetõttu vähem ei olnud.

Olin kavandit tehes natuke segaduses, sest ma ei mõistnud kohe, et peame kavandama seinavaiba ja olin mõtetes kuidagi sellise lebotamise või beebiteki lainel ja mõeldes ka teostusele, siis valmis selline pulga-siiru-viiru-kaneelisaia kavad , mis õpetajate poolt kohe heaks kiideti. Olen alati kavandades seda meelt, et mõelda tuleb ka reaalse teostuse peale ja luksustehnikatega üle ei maksa pingutada. Vähemalt kooliprotsessis. Keegi (üldjuhul ise)  peab ju selle ka valmis tegema.

Kuna mina olen üks sellistest imelikest õpilastest, kes õhtuti koju tuttu igatseb, siis õhtuti, samal ajal kui teised poole ööni koolis oma vaipu "ladusid", siis nautisin mina kodus õhtu veetmist. Ehk see nautimine sageli tähendab hoopis seda, et teen veel kiiruga mõnda koolitööd, et järgmisel päeval uhkelt esitada ja teemaga finišeeruda (st hinne kätte saada), või teen hoopis Nobiina tööd, või keedan sootuks näljaperele süüa. Õnneks ei ole ka marsruut Olustvete - Türi ületamatu kaugusega.
Seega pärast juunikuu sessi, ühel ilusal peaaegu, et vihmasel laupäeval, suundus kogu meie kursapere Võrumaale Karulasse Oliviale külla. Ise ta lahkelt kutsus ja vallutasime oma suure õpilasperega kogu tema viltla majakese. terveks ööpäevaks. Nimelt Ollil on üliäge lameviltimise masin ja tahtsime me kõik oma kondiauruvaeva vähendada ja teha kooliviltimine uuel moel!
Kuniks esimesed usinad oma vaipu viltisid, siis mina ja Laura ladusime oma vaibad seal kohapeal, kasutades sedasi toredat seltskondlukku aega ja tööjõudu ning saades juhtnööre õpetaja Marilt ning lõpliku hinnangu masina perenaiselt. Kuna järjekorras oli juba päris trobikond vaipu, ning üks masinatäis viltus pool tundi, seega ühele vaibale kulus terve tund ning päev jõudis ennem öösse.... väike suitsusaun, Olli laste kontsert ja õhtusöök, ning oligi aeg ööuinakusks. Silgud põrandale ritta ja hommik oli jälle tore algama.

Jõudiski minu vaiba tõetund kätte!

Olivia kastab minu koheva 6 kihilise nunnuka kuuma veega üle

.... kaas kinni....

... kaas lahti...

... järgmine pooltund ...

... pesumasinas ka käidud...

... ja nööri peal kuivama!

Siinkohal lõppesid viltimistööd Karulas ära. Tervitused Ollile, super tore kodu ja perekond! Aitäh ka!

Edasi oli vaja kodus viimistleda. Oli vaja lisada nõelviltides ornamendid, ühtlustada servad, ning õmmelda vooder.

.... kes on leida sarnasust....

Äär keeratud, vooder paigas, siis ääristasin veel voodri ja vildi kokkusaamiskoha punase lõngaga, jäi kuidagi korrektsem ja täiuslikum mulje.

Ja selline ta saigi

Suured tänud meie õpetajatele, kes lubasid meil sel moel viltida. Aga tõesõna, vaibad tulid eranditult kõik väga ilusad ja kvaliteetsed.

Selle vaibateo juures on aga kas poolust: negatiivne ja positiivne.
Positiivne on see, et mulle väga-väga meeldis kogu see protsess ja tulemus.... negatiivne on aga see, et vaip tuli teha koolile ja mina võin oma suu temast puhtaks pesta.
No mis seal ikka, püüame näha positiivset kõiges, ehk siis vaip saab esitletud ka näitusel ja natuke kuulsust nautida ning loodan südamest, et ta lõpptulemusena jõuab sellisesse koju kus teda nauditakse ja armastatakse.

Imeilus Poola

Minu ülitempokast nädalasest puhkusereisist on juba üle nädala möödas. Paljud imestavad, et vaid nädal ja puhkus.... aga olen südamest õnnelik, et ma selle nädalagi leidsin, et eemalduda kohustustest.

Enamasti seondub paljudele Poolaga odav hilbumajandus ja turukad ning ohud kiirteel. Aga meie sõidu sihiks oli vana Ida Preisimaa ja olen nüüd pungil täis kultuuriajalugu, imelist Preisimaa loodust koos oma järvede ja merega ning fantastilise arhidektuuriga. Ma ei hakka siinkohal rääkima ei Poola ajaloost ega esitle linnade ja kirikute pilte vaid postitan  mõned pildid mis on lihtsalt emotsioonid.

Erilised tänud giidile Enriko Talvistule kes nii mõnegi tõsise loo oskab kuulajateni tuua läbi huumoriprisma. 

Jutu asmel imepisike kogus minu reisifotovarasalvest. 

Esimene tudupeatuspaik Elk, Hotell Horeka siseõue hommikune leid.

Kuulasime orelikontserti kuulsas Swieta Lipca (Püha Pärna) jesuiitide kloostris, mis on  Poola barokkarhitektuuri üks silmapaistvamaid meistriteoseid. 

Õhtune jalutuskäik Toruni linnas Visla jõe kaldal

Toruni piparkoogitüdruk

Üks vähesid käsitööga seonduvaid vaateaknaid, kuna oli õhtune aeg siis sisse me sinna ei saanud. 

Küll aga järgmisel hommikul leidsime kaks tavalist paela ja käsitöövidina poodi, kus oli väga tavaline Poola päritolu kaup.

Oo ja kus oli kommipood... neid siiruviirulisi komme rulliti ja tehti seal samas kohapeal.

Poiss Warssawi vanalinnas

Üks paljudest Chopini pinkidest. Oleks tahtnud rohkem aega, et nautida seda muusikat.... vajutad nuppu, istud pingile ja pink hakkabki kui imeväel mängima imeilusat Chopaini.

Viimase toredusena Poolamaal külastasime õhtust Vigri järve ja selle poolsaarel asuvat munkade ordukloostrit.

Suvi libiseb käest....

On see tõesti nii?
Alles oli suur rõõm, et kevad ja ilusad ilmad panid aias möllama ja rõdul sai iga võimaliku hetke veedetud näputööd tehes ja nautides päikesesoojust. Kuid tundub, et vanker  veereb aina kiiremini (loodame et mitte allamäge ja kui jah, siis vaid selleks et hoogu saada ülesmäge minemiseks) ja paanikakontor on avatud 24/7. Ka ilm ei soosi suvetunnet.

Tööd on palju nii kodus kui tööga seotult....

... ja kui seda kooli ei oleks :D, aga luban, et pean vastu. Kui nüüd augusti lõpusessiks ei jõua kõike koolitöid tehtud, siis pean olema septembris tubli jne.

Aga võtsin vastu otsuse, et paar nädalat kulgen süüdimatult sihitult. Raske on, sest kohustused vasardavad otse kuklas. Ja püüdest mitte olla kooli lainel  siis tõestan, et ma ikka puhkan ka, vähemalt üritan.

Kui juunis ja juulis on olnud vaid kohustuslikud käimised ja alati seotud tööga või mida iganes , siis augustis lihtsalt tegin 2,5 päeva Lõuna-Eestisse. Mulle tundub, et  olen jõudnud ebanormaalsuse lävele, sest mul oli tobe ja kasutu tunne hetkedel kui ma nö ei teinud kooli asju või töö asju. Ma lihtsalt olin ja hõljusin ajas. MA EI OSKA enam PUHATA!!! Lootus on vaid, et kuna ma seda enesele tunnistan, siis ehk ei ole veel lootusetu. Ma ei lasku hetkel materiaalsesse maailma, kuid elades praeguses ühiskonnas tunnen, et vaimne heaolu on nii mõnestki vaatenurgast vaadatuna tugevalt seotud materiaalsusega. Seda enam kui oled oma rahakotiga sidunud oma ettevõtte ja läbi selle kohustused riigi ja oma töötajate ees.

Eestis on palju ilusaid ja huvitavaid kohti ja kui ei käis siis ei teagi. Ja saingi mina teada, et selline koht kust on on pärit tegelaskuju Marge Munnamäggi, ongi olemas. Siin ta on! Sänna Kultuurimõis, kus elab paar peret kogukonnana ja on toimiv Leiutajate Külakool.

http://www.kultuurimois.kultuuritehas.ee/leiutajate-kulakool/

Sänna Kultuurimõisa majaesine.

Enne kui me majale e imeilusale puitmõisale lähenesime, käisime ära Sänna Taevarajal. Teen nüüd väikese copy-paste Sänna Kultuurimõisa kodulehelt:

Sänna Taevarada on matkarada, kuhu on paigutatud päikesesüsteemi mudel mõõtkavas 1:1 miljard (1 mm = 1000 km või 1 m = 1 milj. km). Päike ja neli esimest planeeti paiknevad Sänna mõisa vahetus läheduses,  järgmised planeedid asuvad  Pärlijõe orus Sänna ja Hurda külade vahel.
Matkarajal liikudes on võimalik saada aimu meie planeedi suurusest/väiksusest, valguse kiiruse suurusest/väiksusest, näha mateeria ja tühjuse vahekorda kosmoses, saada teaduslikku laadi infot planeetide ja Päikese kohta ning saada aimu Sänna piirkonna kultuuripärandist.

Sea lon päike

 Kuna uksel oli lahkelt avatud olemise luba, siis astusime tuppa, võtsime ära jalanõud nagu ikka külas tuppa minnes kombeks ja leidsime endid müstilisest raamatukogust. Natuke harjunud keskonnaga astusime aga edasi. Ja raamatutele järgnes köögike ja siis toake ja siis veel üks toake.... Ja toas laual olid käsitöökommid ja hinnakiri ja  rahapurk ja veel kaupa ja makseterminal ja... uskumatu ausus ja usaldus. Respekt.

 Tundes end siiski võõras kohas kuidagi kohmetult, tilistasime laual olevat kella ja kostusidki sammud mööda puittreppi ja saabus perenaine, kes lahkelt tegi meile ka kolm tassi kohvi sojapiimavahuga - hea maitseelamus. Lapsed sõid käsitööjäätist kus väidetavalt ei olnud sisalduses suhkrut ning maises samuti hästi.

Järgmine peatus oli RMK Rähni Looduskeskus... lahke pererahvas, kenad ruumid, imelised loodusfotod seinal, isegi kino näidati, aga mis peamine: metsapeatust sai:

 ... Rõuge....

... Hinni Kanjon...

...Rõuge Muinastalu...

... ja veel siia-sinna ...

... ja vesioinaid nägime ka...

Leia pildilt kaks oinast!

Ka terve järgmise nädala olen eemal kodust, ehk siis püüan PUHATA. Ei võta kaasa arvutit... internet  pole samuti iga kell kättesaadav, heal juhul õhtuti hotellis ja siis suhtlen vaid kodustega..  Püüan välja lülituda ja nautida kohti kus pole varem käinud! Seda on mul lihtne öelda, sest Eestist väljas olen saanud käia naeruväärselt vähe, aga kuniks elu ja loodame et ka võimalusti, siis püüan seda viga parandada.  Kuhu täpsemalt, sellest järgmisel korral.

Nõiduslik NAISTEPUNA

Minu poole kuu väike uurimusprojekt toimus naistepunaga. No ei andnud mitte rahu minu esimene värvimine, kus suuresti oodatud ilusa punakaspruuni asemel tuli potist eimidagiütlev hale lõng mida vaatamata erinevatele pildistamisproovidele siiski näis punakaspruunina :D

Naistepunaõisikud puhastatud ja kusjuures läbisid ka päästeoperatsiooni mille käigus mu tütreke päästis kõikvõimalikke putukaid-mutukaid, ehk siis nii mõnigi elusolend sai maalt hää linnaelu peale.

Naistepuna hakkas oma punet eritama juba külmas vees leos olles.

Ja selline tõmmu tõmmis sai õisikuid keetes.

Ja sellised said esimese värvimise lõngad, milledes olin ikka vääääääga pettunud. Olgu rõhutatud, et see oli minu elu esimene peaaegu, et isiklik taimedega lõnga värvimine ja kuna ootused olid suured, siis pettumus sellevõrra veelgi ....  mõtestan selle mõtte lahti mõni rida all pool.

no on ju punaka jumega kavalpead.... originaalis-naturaalis jällegi täiesti lõnsed haledikud .... ehks iis korraga värvitud valge ja hall lõng.

Tõdemus, eks lönga koguse suhtes jäi värvaine konsentratsioon ikka täiesti lahjaks.

Ja nüüd siis kokkuvõtlikult erinevad tulemused ja tegemised valge lõngaga:

NB! nr 2 on rohekas ja nr 4 samuti! No on ikka naistePUNA

• 1.       Kui keetsin esimest naistepuna keedust (1600g õitsvaid öisikuid päikseliselt aasalt), siis viskasin koos droogiga potti ka jupikese valget lõnga. No uudishimu ei andnud kannatust. Järgmisel hommikul kui löngajupi välja otsisin, siis oli rööm suur-suur, niiiiii ilus pruun, kergelt aimatava punaka-lillaka varjundiga

• 2.       Ametlikuks ootusküllaseks lõnga värvimiseks sai taimeollus välja kurnatud ja potti sulpsas koos peitsiga 260 g valget villast lõnga. Sai värvitud kõik reeglite ja nõuete kohaselt, peitsitud Maarjaga….  Aga pettumuseks tuli selline ilus-kole kirjutmoodi helehallikaskollakasrohekasbeež, mis pildile tahtis vägagi punakana jääda :D, ikkagi Naistepuna.

• 3.       Nädal hiljem sai põllult organiseeritud uus kogus naistepuna õisikuid, selleks korraks hakkasid nemad küll juba ära õitsenud olema, aga ikkagi ei jätnud ma jonni. Õisikuid sai  topeltkogus. Kui keetsin droogi, siis lisasin sinna uudishimust sekka ka valge villase lõngajupi ja polüamiidisisaldusega sokilõngajupi. Ja rõõm oli jälle tore, sest sain taas ilusad pruunid lõngad, eriti veel see sokilõng!

• 4.       Lootus laes, kurnasin taimeolluse välja, õmblesin marlist kotikesed, toppisin droogi kottidesse, panin oma hiigelsuure poti jälle tulele. Kuna lõng oli juba saanud peitsi eelmisel värvimisel, siis ma seda sel korral peitsi ei lisanud, vaid potti läks 4 marlikotitäit naistepunaõisikuid ja nädal tagasi naistepunaga värvitud lõng. Keetsin reeglitekohaselt… jätsin hommikuni pliidile potti koos õisikukottidega seisma ja tulemuseks mitte küll pruun, aga pruunikas oliiviroheline. Lõng jäi jätkuvalt värvilt ebaühtlane, aga sel korral oli punakaspruuni hõngu ikka natuke manu jäänud ja värvi tugevusaste tunduvalt tugevam.

• 5.       Kuna ajaga on kitsas käes ja iga kell oma rõõmsate tahtmistega tegeleda ei saa, siis jäi mul see naistepunakeeduleem nädalaks potti seisma. Tuli selline rõõmus eluline kiht pinnale, aga otsustasin siiski teha veel ühe värvimise. Teise keedusesse läks jälle valge lõng, aga sedapuhku koos vaskvitrioli peitsiga. Värvileeme sisse sel korral pikaks seisma ei jätnud aga sain oliivi poole teel ilusa sõdurisineli rohelise.

Ja mis ma nüüd siis kostan. Võin vaid öelda, et kõik mis potist tuleb on täis üllatusi ja kui ma nüüd järgmine kord köike täpselt samamoodi teeks, siis on tulemused kindlasti sootuks teised :D , aga väikese suuna ja teeviida sain ikka kätte.

Kogemused.... kogemused.... kogemused.... neid on vaja!