Nõiaköök - taimedega lõnga värvimine

Mul hakkab juba vaikselt hirm..... meeletu tempoga ründavad mind erinevad nakkused. Õnneks on tegemist positiivsete nakkustega, kuid murelikuks teeb see, et selleks et tegeleda meelepärasega, peab millestki loobuma.

Viimase nädala nakkusest siis.  Sai tehtud esimesed iseseisvad katsetused taimedega värvimisel. Viis aastat tagasi sai käidud Palupõhja Looduskoolis koolitusel, kus toreda Airi Gailiti juhendamisel naised poole ööni ümber padade madistasid ja kolme sisuka päeva tulemusena sai palju erinevaid toone ja teadmisi. Siis nüüd sai podistatud täiesti iseseisvalt palju toredaid lõngu.

Tegevus vältas läbi kome päeva!

1. PÄEV
Sai käidud maal naistepuna põlla pääl, osjametsas ja kopli veerest korjatud rammusat maltsa, koduaiast jällegi  tomativõrseid ja lehti ning lupiine. Kõik hakitud ja vihmavette likku.
Muist keetsin samal õhtul ära, muist jäi järgmiseks päevaks, sest pliitidel on ka oma väikesed võimekulised piirangud.... Olgu mainitud, et töös oli nii puupliit kui ka elektrikas.

2. PÄEV
Peanõiale (mulle) tuli appi abinõid Amy (ta ise tembeldas end abinõiaks). Ja läkski usinaks lõngade pesemiseks, peitsimiseks ja igatepidi vaaritamiseks. Pliidid said sõna otseses mõttes tuld. Ja tulemused olid ettearvamatult toredad. Kui vahid potti ja ootad ja vaatad, et no ei miskit erilist... ja siis kui aeg käes oli lõng värviveest välja tõsta, siis kauni suveilmaga lõid eranditult kõik särama ja üllatasid meid. Võrratu. Nüüd tuli vaid ihar soov saada omale isiklik hirmus suur pott, sest 10 liitrine on ikka tilluke. Laenu peal sain kasutusse ka ühe vägeva töövahendi:

poti mahtu ei oska öelda, kuid varandust hetkel sees u 17...18 liitrit

Õhtuks oli muist lõngu kuivamas, muist jäi ööseks veel värvivette tõmblema ja lupiinileovesi ja lõngad ootasid järgmist päeva, et potti sulpsata.

3. PÄEV
Tulemuste nägemise päev. Ülimalt nauditav.

malts, osi, malts, naistepuna, naistepuna, tomat, lupiin 3*

Ei saa ütlemata jätta, et üllataja oli malts, lihtne korjata, ainult tükeldamise vaev ja nii särav kollane.
Olgu veel öeldud, et hetke värvimised olen teinud vaid maarjajää peitsiga. Aga katsetused jätkuvad.

Täna sai kuivama kirsiokstega värvitud lõng ja naistepunaga värvitud lõnga tahan uuesti naistepunaõisikutega üle värvida, sest soovin tugevamat punakaspruuni tooni! Sellest teen peagi väikese reportaaži.

Olgu siinkohal tänatud vahva abinõid Amy ja kõiksugu kirjandus, vahet pole kes millist raamatut kiidab või laidab, kuid kui oled alles avastamas loodusvärvide maailma, siis lugemist oli nii siit kui sealt ning internetistki. Omad järeldused tuleb teha ikka kogemuste põhjal. Ja karta pole miskit. Äge!!!

MALTS RUULIB!!!

Kihnu vardakott

Kui me koolis rõõmsasti nimetasime enda kursust kotikursuseks , sest me teeme igas tehnikas kõiksugu erinevaid kotikesi, siis vot see kott on küll asjalik ja kindlasti hakkab minuga koos ringi kulgema.

Toredaid peenelillelisi kangakesi sain küla pealt (tänud ja lehvitused Kristale), voodrikanga kaltsukast, kokku õmblesin koolis ja tutitasin kodus.

Kellel himu õige retsepti järgi endale Kihnu vardakott teha, siis õpetuse leiad meie toreda õpetaja Ingridi raamatust:
 https://www.rahvaraamat.ee/p/noppeid-kihnu-n%C3%A4put%C3%B6%C3%B6st/44537/et?isbn=9789985996454

Hullult mõnud oli üle pikkade aastate õmblemiselainele saada..... veel on tehtud kaks seelikut... ikka krousides ja satsitades, aga nendest mõni järgmine kord.

Sokitriibutamine kooli moodi

Sokid on ühed toredad ja tarvilikud tegelased. Eriti mulle, kelle jalad tahavad ka suvisel ajal põrandaal tatsumiseks sooja villasahinat jalga ja vahel ei ole liiast ka suss+sokk.

Olen läbi aegade teinud päris palju sokke, sest meeshingel vaja maatööde juures kummikute sisse ja lastele ja endale. Viimasel ajal olen päris tugevalt küll kaasaegse sokilõnga (75 % villa + 25% polüamiidi) usku, sest meie kiires elutempos, kus peame hindama oma aja väärtust, on minu arvates sellisel lõngal kindlalt oma koht, sest kududes valmivad ühed imelised sokid, samas on nende eluiga kordades pikem ja nõelumisele (kui kandja  seda veel tarvilikuks peab ) ei pea niipea mõtlema. Lisaks kulumiskindlusele on sokilõngad ka masinpestavad, mis teeb sokilõngast  valmistatud jalasoojad ka mugavpestavateks. 

Sokki olen läbi aegade teinud ikka klassikaliselt, kand on saksa oma ja varvas sujuvalt siit-sealt kokku. Aga paar aastat tagasi proovisin ära ka varbast kudumise. See on tore eriti sel puhul kui lõngavarud on kõik arvel ja  kui pole teada palju lõnga jagub, siis lihtsalt tulevad seda-pikad sääred kui lõnga on....

 Kes uudishimutsevad, et kuidas teha varbast alustades sokki , siis siit blogist saab õpetust..... http://linnaliina.wordpress.com/.../kuidas-liina-juures.../

 Aga nüüd siis kõikse värskemate ja tähtsamate sokkide juurde. Tänu koolikohustusele valmisid ka mitme lõngaga mustrisse kootud sokid. Täiesti kuulikindlad nemad ei saanud ja aluseks ei ole võetud ka miskit rahvuslikku, aga kavandatud ja lõngad said kõik valitud ikka ise. Tuli ette harutamist ja mõtlemist, kuigi tööprotsessi ma peaaegu et nautisin, siis sellegi poolest julgen tunnistada, et see ei ole täitsa minu teema. See-eest on mul nüüd oskus hinnata kirikudumite töörohkust ja vilumuse vajadust. Ja laatadel... turgudel... ja ka siinsamas internetis... oskan näha kvaliteedi ja hinna suhet. No on ikka tema paigast ära küll. Ei taha seda keerulist teemat siin lahata, aga ütlen seda küll...
.... ärge müüge oma kvaliteetseid ja imelisi näputöid olematute hindadega...

Aga pildimaterjal ikka ka! NB! Sokid said ühesuurused :D

Kui nüüd tundub, et sellised jämejala sokid on siis on nägemisega kõik korras. Mul ongi selline kõrge jalg ja et sokk ikka jalga tuleks, siis köhnade sokkidega ei ole mul miskit peale hakata. 

Kus mina nemad nüüd aga jalga panen... no vaatame, äkki saan kunagi kamina ja kiiktooli....


 MMFQVWIZ

Nunovildiromantika e vilditud randmesoojendajad.

Uskumatu.... ja mai kuu jäigi vahele. Päevad on täis tegemisi, kuid kaunis öine magamine on mulle olulisem kui kohustused arvuti ees. Aed, töö, koolitöö, puhkamine.... lõputu kastmine, sest kõik kuivab ja ilmataat mitte ei taha vihma meile saata.

Aga kuna kohe-kohe on taas kool, siis teen kiire postituse, mille pühendan viltimisele.
Viltimisega puutusin kokku esimest korda selle aasta alguses. Esmalt Nobiina töötoas sai Ene Mihkelsoo kogenud käe all viditud sussid mis hetkel on mu armsaimad ja elu nunnumad toasussid. Seejärel jätkusid koolitunnid viltimise lainel... nii kuiva kui märga ja hetkel julgen väita, et ma armastan viltida ja see oskus oli tarvilik.

Koolitööna, mida julgen ka näidata ja tootena ehk ka edasi arendada, on nunovilditud kätised.
Esmalt oli mul reaktsoon, kui silmasin neid vilditud ribasid, et milleks neid küll vaja on, kuid siiski: nt. kui mantli varrukad on lühikesed, siis romantilised kätised on ülimalt ägedad ju.... või siis kontoripreilidele, kellel on randmemured ja soovivad jahedas kontoris randmed soojas hoida , siis see on ju tõeliselt armas kui kontoripluusi varrukas lõpeb sellise kaunidusega... ja siis veel variant, et lihtsalt olla romantiline ja stiilne!

Olen rahul, kuid mis koolis öeldakse.... seda saab peagi kuulda! Pöidlad pihku.

Järgmine kord juba aiast.... või õmblemisest.... või sokkidest......  või vaatame mida kuuseis soosib!

Minu esimene vaip

Minu esimese vaiba saamislugu on ajas päris pikk. Põhisüüdlaseks ikka kool.... aga selle üle on mul vaid suurim heameel, et läbi sundimise saavad teoks asjad mis muidu minu ellu pole mahtunud.

Ütlen ausalt, ma ei onud varem kangastelgedega rohkem kokku puutunud kui vaid mõned korrad nõjatunud ja silitanud täiesti tundmatuid telgi. Aga nüüd julgen öelda, et kui ühel päeval on vaja telgedele läheneda siis väikese kirjandusliku kaasabiga peaksin üsna ise hakkama saama. Aitäh Innale!

Kuidas siis koolis võhiku vaibategu teoks sai.
Esmalt läbi mitme sessi pusisin kavanditega. Julgen ausalt öelda, et vaibakavandid on päris rõõmsalt teostatavad, sest ei vaja otsesle erilist kunstiandi ja saab triibutatud ka paberilõikuri ja värviliste paberite abil. See oli päris tore töö!

Läksid sessid... valmis kavand... leidsin materjalid (läksin lihtsama valiku teed ja ostsin materjali Türi Vaibast) ning saabus proovikudumiste aeg.

Nutsukene koosneb 15 väikesest vaibakesest ja kuskil seal on ka minu oma.

Minu nukuvaibakesed, üks on labane ja teine toimne nii nagu ülesanne ette anti :D

Aga päris vaip iseenest sai ruttu valmis. Kuna mul endal telgi ei ole ja küla peale ei tahtnud ka minna lunima, siis otsustasin kududa koolis. Ja sellest oli kindlalt abi, sest õppisin rohkem kui oleksin kudunud juba valmissätitud telgede taga. Nimelt minu vaibakool on saanud ka lõime rakendamise kogemuse. Täpsemalt siis, üks päev rakendasime (meil oli Amyga kahene "ekipaaz") ja teise päeva kudusin ja kolmanda päeva värsekel hommikul sai vaibakene maha võetud.

Selline tema siis sai. Natuke on vigureid ka sees... kitsam ... samas pikem kui planeeritud oli, aga asi  mille üle olen väga rahul on see, et vaiba laius on läbi vaiba ühtlane ja näpp ei lähe ka läbi.
Väga tahaks vaipa jätta terrassile, aga samas sutsukene kahju ka teda ilmataadi kord vesise kord päiselise tuju meelevalda.... samas on see koht kus saan nautida kohvi ja tundub, et paljud koolitöödki hakkavad valmima sii istudes, sest neid ikka jagub suveks.... siis äkki ongi tema koht siin terrassil.

Nädala pärast võtan vaiba kaenlasse ja näitan õpetajale ette, vaatame mis kostetakse.

Istun hetkelgi siin ja kirjutan... ning kohe lähen aeda müttama. Ilm ilus, lind laulab..... Napsan vaid väikse võileivakese ja sõõmu kohvi.

Tallinna kilu, Kolu muna ja Nooruse murulauk.

Esimene valmis asi!

Tundub, et kuna hetkel napsab kogu mu aja ja meele kool koos oma toredate tegemistega, siis esmane soov ongi mul sealsed saavutused kirja panna . Hetke saavutused muidugi on pungile toodetud kummutisahtel, mis on täis kaustu ja  kõikvõimalikke tööproove, kavandeid, untsu läinud jupatseid, mterjale , töövahendeid jne....  Samuti olen vallutanud oma poolikute tootmisprotsesside hoiustamisega magamistoa aknalaua ja põranda.....ja natuke mujalgi .  Vaja oleks ühte suuuuurt kummutit, või veelgi parem oleks väike juurdeehitus kus ma saaksin omale laoruumi ja töötoa. Ja Amy arvas, et aidaalune oleks veelgi asjalikum.

Hetke seisuga on läbitud arvutiõpetus (seal piisas kohal käimisest ja osavõtlik näimast) ja joonistamine. See viimane oli nii minu hirm kui nauding üheskoos. Hirm sellepärast, et ma lihtsalt ei oska joonistada, aga naudin puhtalt õpetaja pärast. Super, aitäh Jarõna Ilo. Arvestatud- HURRAA!

Ja nüüd siis minu esimene valmis asi, mis sai ka õpetaja heakskiidu ja tunnistati edukalt valminuks!
See on väike heegeldatud kotike, mida võib kutsuda ka tubakakotiks ja vardakotiks.... aga kus teda mina kandma hakkan või hoidma... see on veel väljamõtlemisel.

Siin väike pooleliolemishetk:

Ja selline tema siis valmismoel:

Järgmine mille valmimist (õigem olek öelda ka alustamist), ma väga ootan, on 2,4 meetrit nö kaltsuvaipa. Kuna lähiajastusse mul endal ei mahu suhet kangastelgedega, siis õnneks suutsin nende ostmisest hetkel hoiduda ja otsustasin oma koolivaiba kududa kooli telgedel. Eile käärisime lõime ja kuuldavasti on juba üks vaip, nii uskumatu kui see ka pole,  valmis, nii et võin minna oma vaipa kuduma. Väga põnev on , kuid kahjuks enne esmaspäeva ma ei saa, sest homme on usin tööpäev, ülehomme usin puhkepäev. Nii need päevad läevad.

Üks tore pilt veel nö tööproovidest. Siin on 4 erinevat kanda ja 4 erinevat varvast. Jõudsin mõistmiseni, et nüüdsest koon sokke ainult Hiiu kannaga :D (sokk nr 1)

 Aga kui välja tuleb Saara kirjastuse sokiraamat sarjast Eesti Silmuskudumine, siis mine hullu tea mida toredat sealt veel külge võikse jääda.

Kaunist kevadet!

Miks ma siia ennast satutasin!?

Pole ma just eriti terav pliiats arvutis ja  blogimise osas tagatipuks veel roheline ka.
Aga teen täna katsetuse nr 2. Ja eesmärk postitada ka pilt!!!

Ehk siis miks ma otsustasin hakata blogi pidama.

Tegelikult oleks võinud - pidanud seda tegema juba ammu aega tagasi. Täpsemalt - minu elu üks asjalikumaid ja põnevamaid aegu algas 5 aastat tagasi, kui ütlesin aidaa oma rutiinsele ja nii ettemääratud elule, ehk täpsemalt tööelule. Hakkasin töötuks ja poole aastaga sai minust armsa Nobiina emme.  Ehk siis Nobiina alguslugu on täis komistusi ja ehmatusi ja raudse rusikaga vastu rinda tagumist, et ma olen tubli ja saan hakkama. Aga selle loo kirjutan kunagi teine kord.

Hetkel siis , et mitte teemast kõrvale kalduda, väike arutelu teemal miks ma siin olen.
... mul on palju mõtisklusi ettevõtluse teemadel....
... mul on tunne, et mul on tekkimas käsitööalane vabatahtlik-sunniviisilne areng....
... ja kuna FB on minu jaoks vaid äriline reklaami ja teavituspaik, no ei tõuse mu käsi sinna midagi enda oma postitama....
.... see mida teen mina, ei ole mitte kõigile huvipakkuv, ja las "luuravad" oma viitsimiste piires minu järele vaid need, kellel on tarvidust...
... aga ma olen ju olemas... koos oma arvamuste, kogemuste ja minaga...

No mis mõttes  - käsitööalane vabatahtlik-sunniviisiline areng?
Just nimelt, nagu mul oleks olnud hullult vaba aega oma äri pidamise kõrvalt , otsustasin sügisest hakata Olustvere tekstiiliselli õpilaseks.

Sellest aknakesest vaatan ma nüüd välja igas kalendrikuus kolm päeva. Võtan neid kui puhkust, kuigi olen õhtuteks hullult väss. Aga mõtted on maksudest ja tellimustest eemal, kirjadele vastan ainult hädapärastele ja ka tüdrukud (minu tublid töötajad abilised) ka ei helista eriti - tänud ;)

Juba esimesest koolipäevast (oi kui ägedalt kõlab) alates tunnen, et vaatamata sellele, et olen omast arust elu jooksul ülipalju heegeldanud, kudunud, õmmelnud, tikkinud ja mida kõike veel.... siis tunnen, et olen ikka täitsa oskamatu, saamatu, maitsetu, otsustusvõimetu, aeglane.... aga siiski arenguvõimeline. Oo ja arenguruumi on küllaga. Nüüd ma siis olen arenenud juba 6*3 päeva ning seitsmendad 3 päeva on kohe-kohe tulemas.

Ja koguaeg õpin, hommikul õpin, päeval õpin, õhtul õpin, autosõidul (kõrval istudes) õpin, rongis õpin.... ehk siis õppimine tähendab erinevate käsitööinstrumentidega millegi nikerdamine mis on mingi arengu algus, samuti kavandamine ja joonistamine jne....   iga vaba hetk vasardab mul peas, et mis veel teha mis veel teha, et jõuaks sessile minekuks kõik korralikult tehtud, aga ikka olen unustanud, mitte jõudnud, mitte osanud. Oeh - tegelikult on see üli-äge. Ja ikkagi on päris põnev oodata seda päeva kui kool saab läbi ja mul on PALJU AEGA...  kuigi olen saanud juba lohutust, et ei seda aega ei tule, tulevad uued projektid jne.

Minu käsitööalased saavutused koolipingist hakkavad vaikselt tulema. Hetke seisuga on palju väikseid lapikesi, sokikesi, jupikesi, paberitükikesi, hunnik kaustu ja lõngu ja pliiatseid ..... Ka oskuseid on palju lisandunud, aga nö valmistooted hakkavad tulema kohe kohe, luban, nagu Vändrast saelaudu.... ikka iga kuu muudkui hakkvad tulema, aga sellest juba järgmistel kordadel.

Vaatame kas postitus teele ka läheb.
Päikest kevadesse!